Vanemliku hooleta jäänud teismeline Mari satub lastekodusse, mille lohutu keskkond meenutab pigem vanglat. Tundliku ja introvertse tüdruku pea fataalseks osutuvas olelusvõitluses põimuvad valu ja pisarad esimeste armumiste mõrumagusate hetkedega, taustaks saatusekaaslaste isemoodi okkalised eluteed.

Eesti filmi *grand lady* Leida Laiuse eelviimane ekraanitöö ja kaaslavastaja Arvo Iho režiidebüüt mängufilmis kasutab lastekodu vaenulikku mikrokosmost hilisnõukogude ühiskonna võrdkujuna, kritiseerides selle toimeloogikat ja kõikehõlmavat võõrdumistunnet.

„Naerata ometi“ pälvis preemiaid mitmetel rahvusvahelistel festivalidel, nagu Berlinale (1987, UNISEFi preemia) ja Créteil’ Festival International de Films de Femmes (1990, Prix Graine de Cinéphage). Film digiteeriti 6K resolutsioonis Rahvusarhiivis ja restaureeriti 4K resolutsioonis Locomotive Classicsi poolt 2024. aastal.

Eva Näripea

Režissöör

Leida Laius, Arvo Iho

Stsenarist

Marina Šeptunova

Osades

Monika Järv, Hendrik Toompere jr, Tauri Tallermaa

Produtsent

Ants Tomband

Operaator

Arvo Iho

Helilooja

Lepo Sumera