Enam pole mingit kahtlust, et elame visuaalse kujundi ajastul. „Ja kuningas ütles, kui imeline masin“ äratab meie klipivoogu takerdunud mõistuse elule, et meile seda meelde tuletada, alustades teekonda inimese esimestest katsetest reprodutseerida reaalsust kaameraga kõigepealt foto ja siis filmi vahenditega. „Ja kuningas ütles, kui imeline masin“ näitab, et inimese parim sõber pole enam ammu koer vaid kaamera. Inimesi on vaid 8 miljardit, kaameraid 45 miljardit, meie obsessioon iseenda ja teiste tühisuste jäädvustamisest aga mõõtmatu.

„Ja kuningas ütles, kui imeline masin“ on totaalne remiks - teekond visuaalrämpsu jäneseurgu, unustatud viraalklippide surnuaeda, sotsmeedia ökoloogiliselt sorteerimata prügikasti. Naljakas, metsik ja kohati uskumatu visuaalkollaaž, mis suunab meile kui inimliigile kaamera otse näkku.