Teemu Nikki („Pime mees, kes ei tahtnud näha Titanicut“) on täispikkade mängufilmidega tõusnud kiiresti Soome kino olulisemate režissööride hulka. Tema näitel saab arutleda selle üle, kas ja kuidas filmikool aitab või takistab loomingulise ande arendamist. Nikki on filminduses nimelt iseõppija. Siiski jõudis ta suurte filmide tegemiseni alles läbi arvukate katsetuste lühifilmides ja teleseriaalides. Ning siis oli veel esimene täispikk film, mille ta lavastas enda varasema menuka teleseriaali ainetel. Seda aga ei võtnud publik erilise vaimustusega vastu. Pärast kõike seda on järgnenud selge edulugu.

Ristol on väike äri – surnute transport. Ta on hasartmängusõltlane. Naabrimees Arto on lasteaednik, kes lastakse töölt lahti kui potentsiaalne oht lastele. Selgunud on tema meditsiiniline fenomen – mehel puudub suurem osa ajust. Mõlemad on jõudnud elu tupikseisu ka perekondlikus elus. Nii nad teineteist leiavad ja üheskoos sukelduvad nad hämarasse kuid tulusasse tööotsa. Tumeveebi live’is mängitakse revolvriga vene ruletti. Vajatakse laibakoristajat.

Filmi turustatakse ja ka kriitikud rõhutavad, et tegemist on musta komöödiaga. Tõepoolest, selliseid elemente on palju. Samas loovad näitlejad Pekka Strang ja Jari Virman režissööri abiga sellised karakterid, mis sügavalt järele mõeldes tekitavad vaatajas mingi kaastundliku kurbuse. Autori maailmatunnetuse tugevus selles filmis on komöödia ja draama oskuslik ühendamine.

Mihkel Möölman