Modellipaari Carli (Harris Dickinson) ja Yaya (Cahrlbi Dean) privilegeeritud elus võib tulla ette küll igasuguseid suhtekonarusi, aga tõeliste probleemidega puutuvad nad kokku alles siis, kui satuvad kruiisile luksusjahil. Neid ümbritsevat ekstravagantsete pururikkurite parve kamandab alkoholilembene kapten, kes avastab tormi saabudes endas mässumeelsuse ja initsieerib sündmused, kus pööratakse pea peale kogu sotsiaalne hierarhia ning kõike peavad end uues rollis taasavastama.

Umbes nii (või tosinat muud moodi) võiks püüda võimalikult vähe ära rääkides kirjeldada Ruben Östlundi filmi „Kurbuse kolmnurk“, mis sõidab selgelt ja mugavalt talle tuttavat satiirilist ja ühiskonnakriitilist rada, aga tundub, et veelgi vabamalt kui enne. Östlundil on juba täitsa ükskõik sellest, kus võiks asuda hea või halva maitse piir või kes võiks leida end pärast mõnd teravat nalja solvatuna. Ta on ilmselt kõige ebaneutraalsem rootslane. „Kurbuse kolmnurk“ on urbanistlik jazz-kollaaž tugeva absurdiga, filmilavastamise kõrgklass, mis paneb mõtlema nii meid ümbritseva linnastunud maailma kui meie sisse harjunud kummaliste tavade ja harjumuste üle. Ja kas me oleme lootusetult kaugenenud oma ürgsest minast või on see meie sees veel siiski kuskil alles?

„Kurbuse kolmnurk“ tõi Ruben Östlundile teise Cannes’i Kuldse palmioksa ning palju uusi sõpru ja vaenlasi. Vaata ja saa teada, kas sa oled „H&M“ või „Balenciaga“.