Sure, mu arm

Grace (Jennifer Lawrence) ja Jackson (Robert Pattinson) on meeletult armunud. Uude majja kolinud, seksivad nad otse põrandal, joovad õlut, tantsivad, lõrisevad nagu tiigrid ja ootavad esiklast. Esialgu näib kõik ideaalne – kirg, vabadus, puutumatu loodus, unistused lastega perekonnast. Järk-järgult aga hakkab nende maailm murenema. Kirg muutub maaniaks, õrnus umbusuks ja armastus ohtlikuks kinnisideeks.

Grace, kes unistab kirjanikukarjäärist, tahaks loometöö juurde tagasi pöörduda, kuid tema talitsematud meeleolumuutused sagenevad.

Sundmõtted ei anna talle asu: millega Jackson töösõitude ajal tegeleb? On ta truu? Järsku on Jacksoni armastavad ja hoolitsevad vanemad saatanasigitised? Ehk on hoopis sarmikas naabrimees see ainus ja tõeline armastus? Mis juhtub, kui mõlemad anduvad oma metsikutele tungidele ja kirg hääbub aja jooksul?

Režissöör Lynne Ramsay film „Sure, mu arm“, mille aluseks on Ariana Harwiczi romaan, vapustas Cannes’i filmifestivali publikut. Tänapäeva üks sügavamaid ja visuaalselt julgemaid filmiloojaid naaseb filmiga, milles on ühendatud intiimsus, pinge ja silmailu.

Kire ja kaose labürinti sattunud Grace vaarub armastuse ja hulluse vahel. Iga päev on tema jaoks võitlus iseenda ja maailmaga, mis ootab, et ta oleks musterema. Jackson pole enam üksnes tema elukaaslane, vaid pigem Grace’i vaimsete tormide tunnistaja, nende kodust saab lõks, kus pinge üha kasvab kuni plahvatuseni.

Nick Cave’i, PJ Harvey ja Mike Levy teostest inspireeritud heliriba tuksleb koos kangelastega, kruvib pinget ja sunnib vaatajat veel sügavamale sisemaailma süvenema.

Film paistab silma Jennifer Lawrence’i ja Robert Pattinsoni võrratu näitlejameisterlikkuse poolest.

Kriitikud kinnitavad üksmeelselt, et näitlejate koosmäng on võrratu ja Jennifer Lawrence’i osatäitmine üks parimaid tema karjääri jooksul.

Kahe esmakordselt ekraanil kohtuva staari mängitud kirglik, raske ja purustav armastuslugu köidab intensiivse ja emotsionaalse tõepäraga.

Kui projekti veavad filmilegend Martin Scorsese ja stuudio, kus valmis vapustav „Protseduur“, siis on oodata järjekordset võimsat tundeteekonda piki inimsuse piire.

„Sure, mu arm“ ei sobi kõigile. Aga kui teile meeldib, et film poeb naha alla ja pärast seanssi on vaja aega, et hinge tõmmata, kui teil on silmi, et näha, et ilu ja õudus mahuvad ühte kaadrisse – siis on see film just teile.