Sidonie, hinnatud prantsuse kirjanik, on kaotanud oma abikaasa ja sõidab Jaapanisse raamatutuurile. Seal kohtub ta oma salapärase kirjastajaga, ent abikaasa vaim näib endiselt tema teadvust kummitavat. Sidonie on teekonnal, kus ta peab õppima minevikust lahti laskma, et armastus saaks tema ellu uuesti tagasi tulla.

„Sidonie Jaapanis“ põimib meisterlikult mineviku ja oleviku, lõpu ja alguse ning ühendab Ida ja Lääne kultuurid. Élise Girard’ jaoks on see film viis rääkida vaatajale lootusest ja taassünnist, sellest, kuidas armastus leiab meid ka siis, kui me seda enam ei oota. Peategelased Sidonie ja Kenzo sümboliseerivad Prantsusmaad ja Jaapanit.

Üheks filmi keskseks teemaks, mis tänu Hupperti tegelaskujule esile tõuseb, on lein. Sidonie leiab lohutust loomeprotsessist ja kirjutamine on talle ainus tegevus, mis aitab leinaga toime tulla. Üksindus ja kultuurilised erinevused peegeldavad Sidonie sisemist teekonda, andes filmile psühholoogilise ja introspektiivse mõõtme. Euroopa ja Aasia maailma vastandamise kaudu näitab film, kuidas traditsioonid ja kultuur kujundavad suhtumist leinaprotsessi. Teos sisaldab ka viiteid klassikalistele filmidele, nagu Patrick Swayze’ga „Ghost“ ja Alain Resnais’ „Hiroshima, mu arm“.

Élise Girard jaoks on see film armastusavaldus Jaapanile – riigile, mis on ühtaegu nii mõistetav kui ka võõras, kus kohtuvad traditsiooniline kultuur ja modernsus. Jaapan on loo toimumiskoht, kus kaks vastandlikku poolt kohtuvad ja leiavad ühise keele.