Korralikele inimestele oli mõistagi vastukarva 1980ndate noortemuusika, mis segas diskot rokiga ja punki glämmiga. Ka Pertti Neumanni ehk Nipa isa arvas, et poiss võiks kõrvarõngastest loobuda ja juuksuris käia, leiaks normaalset tööd - siidhilpudes laval kargamine pole ju mingi töö. Õnneks uskus ema, et küllap lõpuks kõik laabub. Laabuski. Ansambli Dingo käilakuju ja lugude autorina pani Pori poiss seni rahulikult kulgenud Soome muusikaelu plahvatama.

Film vaestest oludest pärit Neumannist võiks olla tavapärane Tuhkatriinu-lugu, kui see ei näitaks ka rahutu meelega muusiku kuulsusest kurnatud langust pärast uskumatut edu ja Dingo-maania sündi. Kolme aasta jagu kestnud katkematu teekond sai pauguga läbi, aga õnneks jäi alles Dingo tänaseni hullutav muusika.

Film soomlaste omaaegsest ebajumalast Neumannist sisaldab suures osas tõtt, osalt fantaasiat ja osa põhineb raudkindlatel kuulujuttudel. Kõike võivad kinnitada ka lugematud eesti Dingo-fännid, kes kunagi leti alt hangitud Suosikki plakatid salasahtlitest välja otsivad ja filmis kõlavaid hitte kaasa ümisevad: "Autiotalo", "Sinä ja minä", "Levoton Tuhkimo" jpt.

Peep Ehasalu